Mis on pildil väga valesti?

Kuigi tundub, et eksamite tegemise aeg on alles kaugel, siis lähenevad need ju iga päevaga ühe päeva võrra. Õpetajad üritavad ära arvata teemad, mis sel aastal eksamiülesannetes kajastuvad ja lapsed jooksevad peale tunde ühe repetiitori juurest teise juurde, et eksamil võimalikult palju punkte saada. Kui jõuluaegset ostuhullust peetakse narruseks, sest ostetakse kokku suur hulk tarbetuid esemeid või õnnestub need kingituste nime all pähe määrida oma sugulastele ja tuttavatele, siis eksamihullusel on jõuluhullusega mõned sarnased jooned. Kohustuslikud põhikooli- ja gümnaasiumi eksamid annavad igavesest ajast igavesti tööd ja leiba eksamitööde koostajatele, parandajatele, auväärsetele õpilaste peldikussesaatjatele, välisvaatlejatele ja veel igat sorti pisematele tegelastele. Ka raamatukirjastajad saavad oma osa. Aastast-aastasse antakse välja eksamiraamatuid, mis erinevad üksteisest vaid selle poolest, et on lisatud eelmise aasta eksamiülesanded ning kuskil mainitakse ära ka eksami toimumise aeg.

Mida näitavad eksamitulemused?

Kui gümnaasiumi riigieksamite tulemuste põhjal koostatakse edetabeleid ning koolides mõeldakse välja vigureid, kuidas n.ö naabrist parem olla, siis põhikooli eksamitulemustest ei kõnelda peaaegu üldse või siis väga vähe. Koolis töötavate inimeste peamine eesmärk saab olla vaid üks – lapse arendamine. Kui nüüd vaadata viimaste aastate põhikooli matemaatika eksamil läbikukkujate osakaalu, siis tekib väga palju küsimusi. Kas õpetajad on laisad ja lapsed lollid või vastupidi? Kas meil kasutusel olev eksamisüsteem on ikka mõistlik ja kas põhikooli lõpus peavad üldse eksamid olema?

Statistika on halastamatu. Viimastel aastate „saak“ on selline: 2014 – 26,0%; 2013 – 15,6%; 2012 – 16,1%; 2011 – 23,7%; 2010 – 21,4% jne. Statistika on tehtud ca 1000 juhuvalimisse sattunud eksamitöö põhjal. Eespool toodud protsendid näitavad, kui suur osa õpilastest igal aastal matemaatika eksamil läbi kukub. Kui veerand õpilastest ei saa eksamitööga hakkama, siis on midagi väga valesti. Aastal 2000 (mõni õpetaja veel mäletab seda lugu) lasti pärast eksami lõppu eksamitööd ümber hinnata, sest töö osutus üllatuslikult (!!!) väga raskeks ja läbikukkujaid oli palju. Pärast 2014.a. eksamit tõusis suur kära selle ümber, et mõnes koolis oli ebaõnnestujate protsent peaaegu 50. Mis toimub, miks nii? Leiti, et süüdi on õpetaja, kelle õpetamise metoodika pärineb Stalini aegsest ajast ja ega lapsed ka väga õpihimulised olnud. Bingo! Mis saab edasi ja kas tehakse mingeid olulisi järeldusi?

Pettusega saadud lõputunnistus

Kui praegune eksamisüsteem on ainuõige (nagu teaduslik kommunism), siis polegi lootust, et midagi muutub. Need kakskümmend viis protsenti õpilastest, kes eksamil ebaõnnestuvad, lõpetavad üldjuhul ikkagi põhikooli. Mis kombel siis? Kolme-nelja päeva pärast peale põhieksamit tehakse järeleksam ja IME on sündinud – peaaegu kõik saavad selle eksami tehtud. Nii, et armsad talendikütid – noori, tärkavaid geeniusi tuleb otsida nende hulgast, kes üheksa aastaga midagi selgeks ei saanud ja siis tegid kolme päevaga kosmilise arenguhüppe. See tuleks kuldsete tähtedega kirjutada rekordite raamatusse. Tehke järele armsad ameerika ja aafrika sõbrad, soomlastest rääkimata! Viimased on valinud küll selle tee, et põhikooli lõpus eksameid ei korraldata, küll aga omavad olulist kaalu meie mõistes kolmandas kooliastmes (7.-9.kl) saadud koondhinded. Sel juhul ei saa nii, nagu meil kombeks, et kaks aastat olen loru ja viimasel aastal saan kuidagiviisi „kolmed“ kokku ning PEAN saama gümnaasiumisse. Kutsekooli ei taha minna, ema ka ei luba ja tädi ütleb, et tema kolib üldse Austraaliasse kui Juhan perekonda häbistab ja kutsekooli läheb.

Kui on huvi, siis vaadake Innove veebilehelt eksamite statistikat. Unustasin eelnevalt kirjutada, et teiste eksamite (eesti keel, võõrkeel jm) puhul on ebaõnnestujaid alla viie protsendi. Paneb ju mõtlema. Kui vaadata eksamitulemusi graafiliselt, siis torkab silma, et hästi vähe on neid õpilasi, kellel jäi üks punkt kolmest puudu (pidi see õpetaja ikka paras tõbras olema, kes vajaminevat punkti ei leidnud) ja üllatavalt palju neid, kes said just täpselt selle punktisumma, mis kolme saamiseks vaja. Nii, et tegemist on seadustatud topeltpettusega: parandame töid nii, et vajalik punktisumma kokku tuleks ning järeleksami (loe: libaeksami) tulemused on mõne väikese erandiga positiivsed. Olen ka ise järeleksamil küsinud, et kui pikk on ruudu neljas külg kui kolm ülejäänud külge on 4 meetri pikkused. Hea küsimus, sest enamus õpilastest suudab pärast pikka mõtisklemist siiski õige vastuse anda.

Kui neid libaeksameid ja tulemuste ilustamist ei toimuks, siis oleksime seisus, kus suur hulk põhikooli lõpetama pidanud õpilastest kordaksid klassikursust (lapsevanem pole nõus lõputunnistusega, millel puudulik hinne) ning aasta pärast saaksid nad eksamil jälle ühe või kahe. Pärast seda on ees ootamas tupik, sest väga vähesed kutseõppeasutused võtavad vastu lõputunnistuse puudulike hinnetega. Mida nad tegema hakkavad? Seisavad enne kella kümmet kaupluse ees ja pärast kella kukkumist poe taga. Kurb perspektiiv.

Raipel uisud jalas

Ühel pärastlõunal läinud mehed merre sulistama. Korraga silmas üks vees olijatest, et keegi hulbib lainetel. Tiritud ka kiiresti kaldale ja hakatud kunstlikku hingamist tegema. Pärast veerandtunnist asjatut ponnistamist märganud keegi äkki, et liival lebaval kodanikul on uisud jalas.

Meie eksamisüsteemiga on sama lugu, et siin kosmeetilised parandused viljakad ei ole. Pole suurt vahet, kas eksamitöös on seitse või kaheksa ülesannet ja kas lahendamiseks on aega kolm või neli tundi. Vaja on restarti, mis tähendab seda, et kogu süsteemi tuleb muuta. Kui eksamiusku haridusametnikud ja ka mõned õpetajad peavad põhikooli lõpueksamite kaotamist ennekuulmatuks ketserluseks, siis võib neist ka aru saada. Samas ei keela keegi võtta kasutusele mõni mõistlikum eksamineerimise vorm. Selliseid on olemas ja nende kasutuselevõtmiseks pole vaja suuri rahalisi kulutusi, kõik jääb vaid ühe pisiasja taha – kas on julgust öelda, et veerand eksamitegijatest kukub läbi seetõttu, et eksamisüsteem on nõder või teeme näo, et nii peabki olema. Sel juhul tuleb see ka avalikult välja öelda. Mina pooldan seda, et mõistlik oleks üle võtta soomlastel kasutusel olev põhikooli lõpetamise kord. 

Torukool kui läbikukkunud eksperiment

Meie koolisüsteem meenutab umbset toru, mille ühest otsast topitakse lapsed sisse ja nad on esialgu ka rõõmsad ja edukad. Algklassides pannakse valdavalt vaid neljasid-viisi ja kui mõne lapse tunnistusele mingil põhjusel juhtub „kolm“ pudenema, siis on lapsevanemad tagajalgadel – mida see õpetaja õige endast arvab? Kuuendas-seitsmendas klassis on hinne „3“ juba tavapärane ja klassi saab „lõpetada“ ka kahtedega. Jukul on aasta lõpus tunnistusel kuus kahte ja vaatamata kõikvõimalikele konsultatsioonidele ning suvetöödele ei muutu midagi – Juku teab, et teda klassikursust kordama jätta ei saa nii lohiseb ta mööda koolitoru vaikselt edasi. Üheksanda klassi lõpus üritatakse talle anda lõputunnistus, sest pole ka kool Jukust, kes on küll silmarõõmuks köögitädidele, kuid pinnuks silmas õpetajatele, eriti huvitatud ning nii saabki laps lõputunnistuse, kuid ei mingeid teadmisi ega oskusi. Juku üliagarad vanemad oskavad Juku ka mõnda gümnaasiumisse sokutada ja varsti avanevad ka ülikooli uksed. Ehk oleks aeg pöörduda tagasi selle juurde, et kui lugemine ja rehkendamine selge ei ole, siis järgmisse klassi ei saa. Sellest sõltumata, et habe juba kasvab ja naisevõtusoovgi olemas.

Ütlete, et maalitud pilt pole usutav. Jah, selle autoriks pole Kazimir Malevitš või Pablo Picasso, kuid mõelge hetkeks enda ja oma laste koolitee peale ja ehk saate aru, et siin kirjapandu pole mitte halb unenägu, vaid reaalne pilt 21. sajandi eesti koolist.