Tartu Postimehes 1. detsembril ilmunud
artikkel „Eksamid
kolivad paari aasta pärast arvutisse“ tekitas ühelt poolt hämmingut ja
teiselt poolt õigustatud pahameelt. Kui eesti keele ja võõrkeele eksami saab
hea tahtmise korral teha arvuti abil, siis matemaatikaeksami puhul on see
võimatu. Eksamite Infosüsteem (edaspidi EIS) on testimise vahend, millega olen
minagi paar aastat tagasi kokku puutunud ning siis ilmnes, et see õnnetu
töökeskkond on matemaatikute jaoks kasutamiseks kõlbmatu, sest isegi kõige
lihtsamate sümbolite arvutisse sisestamine oli ülesannete koostamisel keeruline
või üldse võimatu. Programmi võib uuendada ja sellele lisavõimalusi luua, kuid
eksamite läbiviimiskõlbulikuks seda muuta ei saa. Miks siis?
Eksamiülesande
lahenduse kohta saab midagi öelda üksnes siis, kui kogu lahenduskäik on töö
parandajale näha. Arvutipõhise eksami korral kontrollitakse lõpptulemust või
heal juhul ka mõningaid vahetulemusi. Kui vastuseni jõudmiseks on vaja teha
kümme tehet ja õpilane teeb neljanda tehte juures vea, kuid arvutab edasi jälle
õigesti, siis loeb arvuti kõik vastused alates neljandast valedeks ehkki
õpilane tegi vaid ühe vea. Kas siis arvuti poolt „parandatud“ eksamitöö tuleb inimesel ikkagi
veel kord üle vaadata?
Matemaatika
eksamil antakse õpilasele lahendada terve hulk erineva keerukusega ülesandeid.
Tavaliselt lahendab õpilane esmalt need ülesanded, mida ta kõige paremini oskab
ja jätab viimaseks tema jaoks kõige vastikuma. Eksamivihikus on õpilasel vaja
vaid lehekülge pöörata, et jõuda talle sobiva ülesandeni, e-eksami puhul tuleb
kuva kerida üles-alla või vasakule-paremale. Võib ju öelda, et see on tehniline
nüanss. Ongi, aga mitte vähe oluline. Eksamitöös ei tohi olla ainult
triviaalsed testiküsimused, peavad olema ka ülesanded, mille puhul peab õpilane
ülesande lahenduse paberile kirjutama (arvutisse ei saa ju praegu kirjutada),
mõtlema, katsetama ja vahel ka uuesti alustama kui selgub, et ta on oma
lahendusega rappa läinud. Mis kasu on selliste ülesannete puhul arvutist?
Et arvutit saaks
eksamineerimiseks kasutada, tuleb terve hulk ülesandetüüpe lihtsalt välja
jätta, sest nende lahendusi ei saa mitte kuidagi masinkontrollida. Ma olen
kindel, et õpetajad pole nõus sellega, et eksamil on ainult algoritmiliselt
lahenduvad ülesanded. Kui aga minna seda teed, et üks osa eksamitööst on arvuti
abil tehtav ning lisaks lahendatakse ülesandeid paberile, siis tekib lihtne
küsimus – mis on selle asja mõte? Olgu siis juba kogu töö paberil.
Kindlasti tuleb
aeg, kus tarkvaralahendused on sellised, et arvuti on võimeline analüüsima
õpilase sisestatud teksti, kuid täna see veel nii pole. E-eksami läbiviimist
takistab ka arvutite vähesus koolis ja kuidagi ei saa nõustuda pr Aimi Püüaga,
kelle arvates peavad kohalikud omavalitsused ja koolijuhid muretsema nii palju
arvuteid, et e-eksameid on võimalik läbi viia.
Kõige olulisemaks
takistuseks matemaatika e-eksami läbiviimiseks saab olema eksamikõlbulike
e-ülesannete puudumine ja ma ei näe ka võimalust, et selline ülesandepank
lähiaastatel võiks tekkida. Kes need ülesanded koostab? Igatahes kutsun mina
üles kolleege selles afääris mitte osalema.
Nagu iga e-asja
puhul ei maksa ka nüüd unustada, et võivad tekkida täiesti ootamatud tõrked.
Juhtub onu Kolja oma kopaga mõne kaabli ära lõhkuma ja ongi voolukatkestus käes
ning eksam nurjunud. Nii, et lisaks arvutitele tuleb muretseda ka UPS-id ja
varugeneraatorid.
E-eksamite ja
tasemetööde jõulise pealesurumise juures jääb mulle mõistmatuks see, milleks
seda kõike vaja on. Kas tulemuste hindamine on objektiivsem ja inimese roll
ning inimliku eksimuse võimalus töö parandamisel minimiseeritakse? Või hoitakse
kokku paberit (aga ostetakse meeletus koguses moraalselt kiiresti vananevat
rauda) või on veel mingi sügavam mõte, mida ma pole taibanud?
Juba järgmisel
kevadel peavad 6. klassi õpilased tegema riiklikud tasemetööd EIS-is. On see
normaalne, kui koolis on kuus kuuendat klassi ja mõnikümmend arvutit? Kas
õpetajad oskavad EIS-i sedavõrd hästi kasutada, et suudavad õpilasi e-testi
läbiviimiseks juhendada? Kellele on vaja vägisi peale surutud arvutiseerimist
kui praegune tasemetööde läbiviimise süsteem on igati toimiv?
Kannapööre matemaatikaõpetuses?
7. detsembri Tartu Postimees võttis matemaatika õpetamise
teema taas üles (vt Matemaatikaõpet
ähvardab uus kannapööre). Plaanis olevat lõpetada kitsa ja laia matemaatika
eraldi õpetamine ning tulevikus peaks olema gümnaasiumis üks õppeaine –
matemaatika, mis sisaldab 9 või 10 kursust. Kuidas sellisele „suurepärasele“
ideele on tuldud?
Tsitaadid 7. detsembri Tartu Postimehes ilmunud artiklist. „Haridus- ja teadusministeeriumi
üldharidusosakonna asejuhataja Pille Libliku sõnul on sellest muutusest saati
olnud matemaatika kahel tasandil õpetamisega segadus. Nii helistavad tema sõnul
igal sügisel ministeeriumisse nõutud värsked gümnasistid ja nende vanemad, kes
ei saa aru, mis toimub, ega oska otsustada, kumb suund valida.“
Ehkki uus kursuste süsteem pole saanud veel
piisavalt settida ning kitsa ja laia matemaatika eksameid on korraldatud vaid
kahel viimasel aastal, on ministeerium võtnud suuna analüüsida, kas ja kuidas
tuleks õpet muuta ning ehk ka kursused taas kokku lüüa. Põhjuseks on signaalid
koolijuhtidelt, õpilaste ja üliõpilaste esindustelt ning lastevanematelt.
Kas see, et
mõned gümnasistid ei oska teha valikuid, on piisav põhjus kitsa ja laia matemaatika eraldi õpetamise
likvideerimiseks? Kui jah, siis korraldame aktsiooni, kus gümnasistid ja nende
vanemad hakkavad ministeeriumisse helistama, teatades, et nemad saavad praegusest
süsteemist väga hästi aru ja ei ole nõus sellega, et laia matemaatika kursuste
arvu oluliselt kärbitakse.
Kas viga pole
mitte selles, et mõnesse värskelt tekkinud gümnaasiumisse võetakse vastu kõik
soovijad ja mitte kõik nendest pole aru saanud, et kolm aastat
gümnaasiumiõpinguid tähendab pidevat pingutamist ja eneseületamist. Need, kes
arvasid, et gümnaasiumis lihtsalt käiakse, mitte ei õpita ning avastasid oma
hämminguks, et kõige tähtsamaks tunniks polegi söögivahetund, on ilmselgelt
nördinud ja nende vanemad samamoodi. Koolis peab küll olema huvitav ja ka tegevused
peavad olema mitmekesised, kuid mis kasu on koolist, kus on ainult huvitav ja
lõbus, kuid õppimist ei peeta oluliseks? Triviaalne tõde on see, et koolis
tegutsevate inimeste jaoks peab primaarne olema lapse areng, mitte mugavustsoonide
tekitamine.
Olin töörühmas,
kes koostas praegu kehtivad matemaatika ainekavad ja meie eesmärgiks oli jõuda
selleni, et gümnaasiumiõpilane saaks valida kursused ja käsitluse ranguse oma
võimete kohaselt. Kui on soov süvitsi õppida ajalugu võõrkeeli jms, siis võib
gümnasist valida kitsa matemaatika kursuse ja sel juhul on tal vaja läbida 8
kursust (lihtsamalt öeldes kahel aastal kolm tundi nädalas ja ühel aastal
piirdutakse kahe nädalatunniga). Kui on soov edasi õppida Tehnikaülikoolis või
mõnes teises kõrgkoolis, kus eeldatakse korralikku matemaatika-alast
ettevalmistust, siis saab see õpilane valida laia matemaatika kursuse, kus on
kokku 14 kohustuslikku kursust. See on ilmselt ka vähim kursuste arv, mille
eduka läbimise ja eksami sooritamise järel on kooli lõpetajal eeldused
ülikoolis matemaatikaga hakkamasaamiseks.
See, et
gümnaasiumis õpetatakse matemaatikat kahel erineval tasemel, on mõistlik ning
seda praktiseeritakse ka mujal Euroopas. Näiteks Soome gümnaasiumis on
matemaatika pikk (15 kursust) ja lühike kursus (8 kursust) ja ka meie kitsa
kursuse koostamisel on paljuski eeskujuks võetud just soomlaste ainekava ning
ka vastav õppekirjandus. Ma ei ole kuulnud, et soomlased kavatseks oma süsteemi
muuta. Võib-olla tasuks meie „väärt“ mõte neile maha müüa?
Laia matemaatika
likvideerimine tähendab seda, et tulevikus pole enam neid noori inimesi, kes
suudavad ülikoolis reaalteadustest aru saada ja neid õppida. Juba nüüd tehakse
mõne ülikooli juures järelaitamiskursusi, et värsked tudengid üldse suudaksid midagi
taibata. Kas ülikoolid on nõus latti praegusest veelgi allapoole laskma, seda
tuleb küsida meie ülikoolide õppejõududelt. Kui mitte, siis on tulevikus ülikoolist
väljakukkumine veel suurem kui praegu. Seis on niigi vilets – ülikooli
lõpetajaid ja õpingud katkestanud inimeste arv on ligikaudu võrdne. Kas tahame
jõuda selleni, et iga kümnes õpingutega alustanud noor inimene jõuab ka
finišisse?
Kui loobutakse
kahest matemaatika käsitlusviisist, siis kannatavad eelkõige need, kes tahavad
matemaatikat normaalselt õppida. Praeguse kitsa kursuse järgi õppivad
gümnasistid ei võida sellest midagi, kui just matemaatika õppimine üldse
vabatahtlikuks ei muudeta. Kui ei meeldi, siis ei pea õppima. Kehalise
kasvatuse tunnis ei meeldi palli mängida, joosta või hüpata – kulge või veere
siis mööda staadionit ja tuleb ka sellega rahul olla ja ikka sellist tegevust
kõrgeima hinde vääriliseks pidada. Jutt sellest, et lisaks põhikursusele võib
matemaatikast enam huvitatud õpilane võtta lisakursusi on küll ilus, kuid
sisutu. Üheksa või kümne põhikursuse järel mõne lisakursuse valimine ei anna
midagi juurde, sest koolides valitakse erinevaid kursusi ja suure tõenäosusega
on need mõeldud ikka riigieksamieelseks drillimiseks, kandku need kursused siis
ükskõik missugust nime. Seega aktsepteerime variõppekava teket ja olemasolu.
Tõsiste valikkursuste puhul saab tellida külalislektoreid (näiteks TTÜ-st või
TÜ-st jms), kuid nende tunnitasu on oluliselt kõrgem õpetaja omast. Kas siis
kooli eelarvesse lisatakse ka külalislektorite tasu?
Loodetavasti
astuvad Eesti Matemaatika Selts, Koolimatemaatika Ühendus ja kõik matemaatika
õpetamise ja õppimise pärast mures olevad inimesed vastu järjekordsele kavandatavale
reformile. Igasugune valikuvõimaluste kahandamine on ilmselges vastuolus ka
praegu kehtiva riikliku õppekava mõttega. Sellises olematus mahus (3+3+3
nädalatundi vms) nagu kavandatakse, pole Eestimaal matemaatikat veel varem kunagi
õpetatud. Nutikad noormehed ja neiud ei hakkagi enam meie ülikoolidesse astuma,
vaid lähevad Saksamaale, Ühendkuningriikidesse või mujale, kus on auditooriumis
matemaatikast aru saav seltskond.
Lakkamatu
revolutsioon
Viimased
kakskümmend aastat tehakse meie haridussüsteemis revolutsiooni. 1997.a.
alustati riigieksamitega, mis tekitas palju küsitavusi. Kui see süsteem oli
enam-vähem paika saanud, siis leiti, et polegi vaja teha keemia, bioloogia,
ajaloo jne eksamit, piisab täiesti kolmest eksamist (emakeel, matemaatika ja
võõrkeel). Unustati ära, et välismaal õppida soovijatel on mõnikord vaja ka
keemia, füüsika või mõne muu õppeaine riigieksami tulemust.
Sama juhtus kolme
õppesuuna idee rakendamisega. Agaramad jõudsidki kolm õppesuunda välja mõelda
ja korraldada ja suure hulga selleteemalisi koolitusi, mis päädis lõpuks
sellega, et tekkisid rahvusliku tikandi ja
viipekeele õppesuunad. Ilmselt saadi
ministeeriumis aru, et varsti on oodata ka kätelkõndimise
õppesuunda ja otsustati kolme õppesuuna nõue tühistada.
Sel suvel avaldas
Haridusministeerium arvamust, et põhikooli lõpus võiks olla kolm kohustuslikku
eksamit analoogiselt gümnaasiumiga ning mingit valikeksamit pole vaja. Või siis
üldse loobuda põhikooli lõpueksamitest ning teha kõikides ainetes tasemetööd.
Ei jõudnud eelmine
supp korralikult jahtuda kui ideede generaatorid on jõudnud mõttele, et tuleks
lai ja kitsas matemaatika ühte patta ajada, aru saamata sellest, et tulemuseks
on söögiks kõlbmatu kört.
Eesti kool ei vaja
lakkamatut revolutsiooni ja sellega kaasnevaid kannapöördeid, vaid mõtestatud
ja arukat tegutsemist ning mõistlikud otsused saavad tulla vaid siis, kui enne
otsuse tegemist analüüsitakse võimalikke tagajärgi ning aruteludesse kaasatakse
asjasse puutuvaid spetsialiste. Ministeeriumi ametnikel puudub igasugune
moraalne õigus langetada matemaatika õpetamise kohta käivaid otsuseid enne, kui
pole Eesti Matemaatika Seltsi ja ülikoolide õppejõududega, aineõpetajatega ja
teiste huvigruppidega asju sisuliselt arutatud.
See, et kellelegi
on kusagil matemaatika õpetamine üldse vastunäidustatud, et anna õigust
matemaatikaõppe likvideerimiseks. Võib ju küsida, et miks peab laps käsitsi
kirjutama kui seda saab arvuti abil teha. Milleks üldse kirjutamine kui lähitulevikus
on olemas tehnilised vahendid mis kõne tekstiks muudavad. Veel parem oleks
muidugi see kui need masinad suudaksid diivanil lösutava isendi arusaamatu
lalina arukaks tekstiks muuta. Siis võiks koolid üldse likvideerida ja mure
selle pärast, et matemaatikat peab õpetama, kaob.
Lapiku maa teooria
Kui mõnele
otsustamisringi kuuluvale isikule on matemaatika õpetamine ja selleks kulutatav
aeg tema meelest mõttetu ajaraiskamine, siis võiks ministeeriumisse helistada
ja soovitada tungivalt matemaatika asendamist näiteks lapiku maa teooria käsitlemisega.
See tooks võib-olla sügisel nende gümnaasiumite uste taha meeletud just seal
õppijate hordid. Siis on seal õppimist imiteerivad noored rõõmsad ja ei tulegi
tegeleda vastikute matemaatikutega, kes alatasa räägivad, et 10 kursusega ei
saa gümnaasiumimatemaatikat selgeks õpetada. Aga teised saaksid oma koolis
matemaatikat ikka mõistlikul viisil edasi õpetada ja kõik oleks rahul.
Kutsun üles
matemaatikavaenulike jõudude vastu andma allkirja petitsioonile
Artikli aluseks
olevad allikad:
No comments:
Post a Comment